Kas Eesti on ratastooliga ligipääsetav? Aus vastus linnade kaupa

Lõhe, mis määrab siin kõik

Eesti jaguneb teravalt pärast 1995. aastat ehitatud taristuks, mis on ratastooliga liikujale suurepärane, ja enne 1800. aastat ehitatud taristuks, mis ei ole ega saa olla. Uued muuseumid, kaubanduskeskused, lennujaam, praamiterminalid, trammid, rongid, ülikoolihooned ja enamik selleks otstarbeks ehitatud hotelle on lävepakuvabad korralike invatualettidega, sest ELi-aegsed ehitusnormid nõudsid seda ja Eesti jõustas need. Tallinna, Tartu, Kuressaare, Haapsalu ja Viljandi vanalinnad on munakivised, kaldus ja täis poode, kuhu sisenetakse kahe kiviastme kaudu, sest hooned on kaitse all ja neid ei tohi muuta.

See teeb reisi planeerimise ebatavaliselt ennustatavaks. Kui kaalud oma päevad Tartu, Kadrioru, sadamalinnaosade ja rahvusparkide laudteede poole, on Eesti ratastooliga reisimiseks üks lihtsamaid Balti riike. Kui kaalud need Tallinna Toompea ja vanalinna kitsaste tänavate poole, arvesta raske päeva ja rohke abiga. Riik on ka tasane – kõrgeim punkt on 318 meetrit –, nii et väljaspool paari linnamäge pole kalded probleem. Pinnad on.

Tallinna vanalinn ja Toompea: raske osa

Tallinna all-linnas saab ratastooliga pingutusega liikuda. Peatelg Viru väravast mööda Viru ja Vene tänavat raekoja platsile on kohati ümber laotud tasasema sillutisega ja plats ise on hallatav. Sellest kõrval on tänavad nagu Rataskaevu ja Sauna algupärane munakivi – käsitsi lükatavas ratastoolis raputav, elektritoolis kurnav ja märjana libe. Kohvikute ja restoranide sissepääsud on sageli üks või kaks astet kaldteeta, kuigi teenindajad toovad tavaliselt teisaldatava kaldtee või katavad küsimise peale laua ukse juurde.

Toompea, ülalinn Aleksander Nevski katedraali ja riigikoguga, on tegelik barjäär. Kaks ajaloolist ühendust on Lühike jalg, mis on trepp, ja Pikk jalg, pikk järsk munakivikaldtee, mis on ülesmäge päriselt raske töö ja allamäge ärevalt kiire. Kohalike lahendus: võta takso üles mööda Falgi teed, mis jõuab Toompeale mööda maanteed, tee ülalinn tasasel ära ja lasku taas taksoga. Just see üks otsus muudab Toompea võimatust mugavaks tunniks.

Transport: mis veereb peale ja mis mitte

Tallinna trammipark liinidel 1 kuni 4 on madalapõhjaline tasase või pea tasase pealeminekuga tõstetud platvormidelt ning linnabussidel on kaldteed ja kere langetamine. See on riigi kõige usaldusväärsem ligipääsetav transport ja see jõuab lennujaama, sadamasse, Kadriorgu ja Kalamajja. Lennujaam on kesklinnast 4 kilomeetrit ja väravast trammini lävepakuvaba. Nii saarte kui Helsingi praamiterminalides on liftid, tasapinnalised laevatrapid ja suurematel laevadel invatualetid.

Riigisisesed rongid on meeldiv üllatus: kaasaegsed madalapõhjalised rongid on ratastoolikohaga, invatualetiga ja konduktori paigaldatava kaldteega ning teenindavad Tartut, Narvat ja Viljandit. Teata operaatorile ette, et töötajad oleksid mõlemas otsas valmis, sest maapeatused on mehitamata. Kaugbussid on nõrk lüli – enamik on kõrgepõhjalised pagasiruumiga all ja tõstukita ning ka head operaatorid ei saa ratastoolikohta garanteerida. Kui su marsruut on Tallinnast Tartusse, võta rong, mitte buss, ja otsusta see enne muude broneeringute tegemist.

Tartu on riigi ligipääsetavaim linn

Tartu võidab, sest see on tasane, kompaktne ja suuresti üles ehitatud uuesti. Emajõe kaldapromenaad, raekoja plats, Toomemäe pargirajad ja peamised kaubatänavad on siledad ja lävepakuvabad ning suured tõmbenumbrid on ligipääsu silmas pidades projekteeritud. Linna serval asuv rahvusmuuseum – see tohutu kaldkatusega hoone, mis tõuseb endiselt Nõukogude lennuväljalt – on läbivalt lävepakuvaba liftidega ja kesklinna teaduskeskus on mitmel korrusel täielikult ligipääsetav. Ülikooli peahoonel on kaldteega külgsissepääs, mitte ainult kuulsad sammastega trepid.

Tallinna lipulaeva-muuseumid vastavad samale tasemele: moodsa kunsti muuseum Kadrioru pargis on liftidega igal tasandil ja ligipääsetava parkimisega ning Lennusadama meremuuseum sadamalinnaosas on üks tohutu lävepakuvaba saal invatualettidega. Jäta vahele või vähemalt planeeri ümber keskaegsed tornid – linnamüüri käigud, Kiek in de Köki ülemised korrused ja kirikutornide ronimised on keerdtrepid ilma alternatiivi. Keegi ei hakka 15. sajandi suurtükitorni lifti sisse ehitama.

Rannik: Pärnu, Haapsalu ja saared

Pärnu on ratastooliga liikujale riigi parim rannavalik. Peamisel rannal jookseb pikk laudtee liivaga paralleelselt, Rannapargi rajad on tasane asfalt ja promenaad rannahooneni on kogu tee tasane. Paksude ratastega rannaratastoole saab kõrgsuvel tavaliselt rannavalve juurest laenutada, kuid helista ette, ära tule juuni keskel lootusrikkalt kohale. Luidete taga olev spaahotellide riba on uusehitis, seega on liftid ja sissesõidetavad dušid seal tavalised viisil, nagu nad linna vanades puitvillades ei ole.

Haapsalu pikk mereäärne promenaad ja seda ümbritsev kuurordiarhitektuur on suuresti tasased, kuigi lossipark on rohu ja kruusa peal. Saartel on Kuressaare spaahotellid ja peatänav hallatavad ning piiskopilinnusel on osaline ligipääs esimesele korrusele, kuid saarte sisemaa on kruusateed, taluvormis muuseumid vanades küünides ja majaka redelid. Kihnu ja Ruhnu, kuhu jõuab väikeste praamidega ja mida teenindavad kattega katmata teed, ei ole ausalt öeldes teostatavad ilma tugeva kaaslase ja madalate ootusteta.

Rabad, metsad ja rahvuspargid

Laudteed on Eesti juhuslik kingitus ratastoolireisijale. Riigimetsa haldaja on ehitanud kilomeetreid laudradasid üle rabade, mis on ehituse tõttu tasased, tugevad ja katkematud – Soomaa rabarada kulgeb mitu kilomeetrit üle avatud turbaala ja sarnaseid laudteid on Lahemaal ja Pärnu lähedal. Konksud on järjekindlad ja tasub teada: lähenemine parklast on tihti lahtine kruus või metsajuured, vanematel laudteedel pole servapiirdeid ja need on vaid 1,2 meetrit laiad möödumiskohtadega, vaatetornid on alati trepid ja märg laudis on libe.

Kontrolli radade kirjeldusi metsahalduri lehel enne, kui otsustad, sest seal on märgitud laius, pinnakate ja käimasolevad ümberehitused ning laudteid vahetatakse järjekorras välja. Matsalu linnuvaatlustornid on kirju pilt – mõneni viivad niidetud rohurajad, üks-kaks on kaldteega platvormid –, samas kui Penijõe lähedal olevad rannaniidu vaatealad on kevadrände ajal lihtsam valik. Võta kaasa sama varustus nagu iga Eesti välipäevaks: vihmakindlad riided, putukatõrje juunist augustini ja kaaslane kruusalõikude jaoks.

Hotellid, taksod ja kuidas broneeringut planeerida

Broneerimise sõnastus loeb siin. Ketihotellid ja spetsiaalselt ehitatud hotellid Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kuressaares loetlevad kohandatud tube ja mõtlevad seda tõsiselt, tavaliselt sissesõidetavate duššidega, käsipuudega ja umbes 80 sentimeetri laiuste ustega. Külalistemajad vanades linnamajades ja ümberehitatud mõisahoonetes on tihti oma paremad toad teisel korrusel kitsa puutrepi otsas ilma lifti, seega küsi konkreetselt, kas tuba on esimesel korrusel, ja kas välisuksel on astmeid, sest üksainus 15-sentimeetrine lävepakk lööb terve broneeringu rikki.

Kohapealse transpordi jaoks käitab käputäis Eesti operaatoreid tõstukiga kohandatud väikebusse lennujaamatransfeerideks ja päevareisideks ning need vajavad päev-kaks etteteatamist, eriti väljaspool Tallinna. Sõidujagamisel pole ratastoolile kohandatud sõiduki kategooriat, seega kokkupandav tool pluss sedaan on praktiline vaikevalik. ELi liikumispuudega isiku parkimiskaardid on tunnustatud ja annavad linnatsoonides tasuta parkimise – hoia see nähtaval. Lõpuks: ligipääsetavad tualetid on tähistatud sõnaga invatualett ja on standard kaubanduskeskustes, muuseumides, praamiterminalides ja suuremates tanklates põhimaanteede ääres.