Lahemaa National Park

Tund aega Tallinnast: neli poolsaart männimetsa ja rändrahnudega rannikut, taastatud baltisaksa mõisad ja Eesti läbikäidum raba.

Lahemaa oli Nõukogude Liidu esimene rahvuspark, loodud 1971. aastal, ja see kaitseb umbes 70 km Tallinnast ida poole jäävat rannikulõiku, kus neli poolsaart tungivad põhja poole Soome lahte. Sa saad männimetsa liival, rannajoone täis kaubikusuuruseid rändrahne, poolteist tosinat kalurikülasid, mis on siin olnud keskajast, ja hulga baltisaksa mõisaid — Palmse, Sagadi, Vihula, Kolga — mille seisund ulatub laitmatult taastatust romantiliselt lagunevani. See on lihtsaim ehtne loodusretk pealinnast, mis tähendab ka, et parklad saavad täis.

Viru raba on aus põhjus, miks enamik inimesi tuleb. See on 3,5 km laudteering üle raba otse Tallinna–Narva maantee äärest, poolel teel vaatetorn, ja see on ilus ning täiesti oma kuulsust väärt. Ühtlasi on see Eesti kõige rohkem käidud raba. Juuli nädalavahetusel kella 11 ja 15 vahel valgub parkla teepervele ja sa seisad ühelaia laudtee peal lapsevankrite järjekorras. Tule kell 8, või kell 18, või oktoobris, kui raba on vaskpunane ja parklas on neli autot — siis jääb see sulle meelde.

Külad on koht, kus Lahemaa lõpetab pargi olemise ja hakkab paigaks. Käsmu oli kaptenite küla — peaaegu iga puumaja kuulus meresõidukaptenile, siin oli merekool ja meremuuseum toimib annetuste ja entusiasmi peal. Altjal on taastatud võrgukuuride rida, külakiik platsil ja kõrts, kus sealiha, õlut ja verivorsti saab €12-18 eest. Viinistu tegi nõukogudeaegsest kalatööstusest kunstimuuseumi. Võsul on liivarand ja augustis ainus päris rahvahulk.

Suvel kella 21 paiku on valgus Käsmu kohal pikk ja madal ning inimesi peaaegu polegi; Altja kõrts lõpetab toidu pakkumise kella 21 või 22 paiku ja pärast seda on sinu variandiks külalistemaja köök. Talvel on pool majutusest kinni ja mõisakohvikud avatud vaid nädalavahetustel. Kellele sobib: peredele, matkajatele, jalgratturitele, kõigile, kes tahavad Eesti metsa ilma viietunnist sõitu ette võtmata. Kes võiks vahele jätta: öökullid ja need, kes ei saa autoga sõita.

Kus peatuda

Käsmu on kõige armsam baas — kaptenimajadest tehtud külalistemajad, meri iga tänava lõpus ja terves külas umbes 15 tuba, nii et broneeri juuliks kuid ette; €70-120 öö. Võsul on rohkem voodikohti, rand ja pood ning see on praktiline perevalik hinnaga €60-100. Vihula mõis Võsu ja Sagadi vahel on kallim variant spaa ja oma veskiga, alates umbes €130-190. Palmse ja Sagadi rendivad tube mõisa kõrvalhoonetes, mis on atmosfääriline ja vaikne ning jätab su külastuskeskuse kõrvale. Loksa on odav ja tööstuslik ning kokkuhoidu ei tasu. Väldi baseerumist otse Tallinna–Narva maantee ääres: sealsed motellid on 15-20 km igast külast, mida sa tegelikult vaatama tulid, ja rannikuteed on aeglased.

Kohalejõudmine ja liikumine

Käsmu poolsaare rannaring (8 km)

Alusta Käsmu meremuuseumist, kõnni põhja poole kaptenimajadest ja väikesest sadamast mööda, seejärel järgi rannarada üle kruusa ja läbi männiku rändrahnude väljani — mõned rahnud tõusevad kolm meetrit veest välja. Jätka poolsaare tipuni Käsmu järve juures, siis tule tagasi sisemaa metsateel piki järveserva külla. Umbes kolm tundi, ebatasane pinnas, väljaspool küla mingeid mugavusi pole.

Liikumine piirkonnas

Auto on Lahemaal mõistlik lahendus: Tallinnast on 70-90 km E20 Tallinna–Narva maanteed, umbes tund Viru raba pöördeni, ja külad asuvad 10-25 km üksteisest tupikteede otsas, ilma omavahelise bussiühenduseta. Ilma autota sõidavad Tallinna bussijaamast Võssu ja Käsmu bussid paar korda päevas, sõiduaeg umbes 1 tund 30 minutit hinnaga €5-8, Loksale sagedamini; see annab baasi, aga mitte parki. Rattasõit on suurepärane — tasane, vaikne asfalt pikkade metsalõikudega, ja mitu majutust rendib rattaid €15-20 päev. Kütus ja korralik suurpood on Võsul, Loksal ja Kundas; pargis ei ole miski hilja lahti.